Sel kevadel on kõik teistmoodi. (Jah, minu jaoks on kevad koos häbeliku linnulaulu ja võbelevate päiksekiirtega ametlikult alanud). Ilmaruumi maagia kasvab vaikselt minu sees ja vahel toksib varbaga vastu kõhtu. Tänaval vastujalutavad inimesed ei ole enam lihtsalt inimesed vaid pühad hinged, kes kõik kunagi samamoodi kellegi sees varbaid sirutanud.
Ja kui suure armastusega neid loodud ja oodatud on! (Las mu roosad prillid praegu vaimustuvad, isegi kui reaalsuses ei ole kõik vastujalutavad kehad loodud armastusest ja ootusest). Väga erilised ja pühad on kõik sellegipoolest.
Kundalini joogas on imeilus traditsioon pühitseda 120. raseduspäeva. See pühitsuspäev tähendab seda, et kutsutakse kokku lähimad sõbrad, lauldakse, mediteeritakse, süüakse head-paremat ning tervitatakse saabuvat hinge. Et anda teada kui palju toetust ja armastust teda siin ees ootamas on ning et pühitseda tulevast ema-isa ja nende koosloomise väge.
Meie 120.päeva pidu toimus juba mõni aeg tagasi ja oli ääretult ilus. Palusime sõpradel kaasa tuua midagi pisikest ja auguga ning see siis oma energia, head mõtete ja soovidega täita. Põimisime need kõik kokku üheks suureks Armastuse Malaks. Selle mala võtame kaasa endi toetuseks ja pisikese tervitamiseks hetke, mil ta astub kõhumaailmast siinsesse maailma. Lisaks võisid kõik kirjutada pisikeste inglikaartide peale oma sõnumi saabuvale hingele. Neid sõnumeid loeme talle aegajalt ette. Või siis hoopis laulame kitarri saatel.
Lahkudes said kõik kaasa pakikese basiilikuseemnetega. Et pühitseda edasi Elu Loomist. Alles hiljem saime teada, et Hindu mütoloogias on basiilik püha ja austatud taim. Teda peetakse jumalanna Tulsi inkarnatsiooniks ja hoitakse kodudes kasvamas kodu jumalikuks kaitseks. Ja taime puistest vartest tehakse helmed malade ja roosikrantside jaoks.
