Just sellistel hommikutel nagu täna, mil öö otsa on vihm katusel tantsinud ja hommiku algusest annab ümberringi laiuvas pimehallis udus märku ainult kellaseier, tunnen ma hinges kõige joovastavamat tänu selle eluhetke eest. Et ma ei pea mitte kuskile minema ega mitte midagi tegema. Minu ainus ülesanne on olemas olla. Teadlikkuse ja armastusega.

Jasper keerab end mulle kaissu ja seab nohisedes hommikueinele. Sirutan ühe jala teki alt välja, et tunda jahedamat õhuvoolu ja siis tõmmata end jälle tagasi sooja teki mõnusasse embusesse. Soolalambi maheroosa kuma valgustab pehmelt tuba ja vihma tants õues võtab forte fortissimo tuure.
Tänase päevaplaani prioriteedid on regulaarsed kõhtutäitvad ampsud, väikesed magusad uinakud, natuke keeramist-pööramist-tiritamme, laulva karupoisiga koos viisijupi üles võtmine, punase kalakese krõbinate üle naeru lagistamine, putukateadlase ilmel kitarrikeelte ja klaveriklahvide uurimine, natuke hambanuttu ja igememassaazi kaelkirjakutüdruk Sofiga, Pipi raamatu lugemine ja loomulikult õhtune ratsasõit oma lemmikhobu - issi - kukil. Aga selle kõigega on aega. Päev voolab omas rütmis ja millegagi kiirustamine tundub tarbetu. Isegi pesumasina kõrval ootava mähkmehunniku ja kraamimist vajava köögilauaga.
Pipi Pikksukk
Üks minu vaieldamatu lemmikkirjanik on läbi aegade olnud Astrid Lindgren. Võib-olla sellepärast, et tema raamatud olid ühed esimesed, mis mulle kodus kätte ulatati. Aga võib-olla hoopis sellepärast, et tema lihtne ja helge kirjutamisstiil viib mind alati lendleva kergusega mingisse teise maailma. Sinna, kus elavad neegrikuningate tedretähnilised tütred, moosipalle armastavad propelleriga onklid, õiglase hingega meisterdetektiivid ja puujuurte all pesitsevad tötskääbused. Nii me siis mõni aeg tagasi haarasimegi Jasperiga lasteraamatute riiuliservast Pipi Pikksuka ja loeme nüüd iga päev natuke tema toimetamistest. Härra Nilssoni tegemised pälvivad vaieldamatult kõige häälekamaid heakskiite. Veel üks tänuväärne meeldetuletus Jasperilt, mida oma igapäevaellu integreerida - kõva häälega raamatu lugemine. Äratab üles häälepaelad ja nostalgilised mälestused varajase nooruse näiteringitundidest. Ja mõjub sama tervendavalt-ülendavalt kui kitarrikeelte sõrmitsemine.
Sinine pissipott
Joogid soovitavad sarnaselt paljude teiste looduslähedase eluviisi toetajatega unustada ühekordsed Pampersid ja Liberod ning kasutada vanu häid marlimähkmeid. Eelkõige sellepärast, et laps õpiks juba maast madalast karmaseadust - igal teol on tagajärg. Kui su tagajärg peale igat tegu imekombel kaob, siis lööb see maailma toimimismehhanismi mõistmise sassi. Pluss kõik need kemikaalide aspektid ka seal juures, mille kohta juba nagunii palju kirjutatud on. Sellest veel sammuke edasi loomulikkuse suunas on potitamine.
Kui Jasper oli 3-nädalane, käisime Agne Guthani varajase potitamise loengus. Ma olin sinna juba beebiootuses minna plaaninud, aga millegipärast jäi tookord käimata ja tellisin hoopis Amazonist Agne soovitatud raamatu: “Diaper Free. The Gentle Wisdom of Natural Infant Hygene” (P.S: Seda raamatut polnudki teab mis lihtne leida. Lõpuks tuli Amazoni kaudu üks kasutatud variant, aga hingehinnaga. Nii et kui soovid seda lugeda, siis võin hea meelega välja laenata.) Ja kuigi raamat oli mul loengu ajaks juba peaaegu läbi loetud, siis päris inimeste päris jutt ja kogemuste jagamine oli ikka hoopis inspireerivam. Varajase potitamise (või siis popi ingliskeelse nimetuse “elimination communication”) taga on väga ilus ja loogiline mõte: kuulata ja võtta vastu lapse signaalid. Sest juba vastsündinud imik annab oma vajadustest tegelikult teada. Olgu märguandeks siis spetsiifiline näoilme, liigutus või hääl. Sünnist alates potitamine (ükskõik kas pissipotti või põõsa alla) on juurdunud paljudes põlisrahvaste traditsioonides ja selle eesmärk pole mitte kõikide pisside-kakade potti püüdmine ja miskitmoodi survestamine vaid lapsele signaali andmine, et tema märguannet kuuldakse ja et tema väljendus loeb. See annab lapsele teadmise terveks ülejäänud eluks, et tema mõtted ja avaldused on tähtsad ja olulised. Samal ajal loob see lapse ja vanema vahel veelgi sügavama ühenduse, sest nii vastastikune kommunikatsioon kui ka kakskümmend-korda-lisasüllevõtmist päevas (umbes niipalju kordi istume meie praegu sinise pissipoti kohal) mõjub. Väiksed beebid on samaväärsed inimesed nagu täiskasvanud ja väärivad sama lugupidavat kohtlemist. Keegi ju ei taha oma väljaheidete sees tunde istuda! See on üks põhipõhjus, miks meie varajase potitamise praktiseerimise kasuks otsustasime. Aga omaette sadhana on see igal juhul ja mõnel päeval mõtlen küll, et hoopis lihtsam oleks ju need ühekordsed mähkmed jalga tõmmata ja olekski mitmeks tunniks rahu majas. Aga siis hingan jälle paar sügavat sõõmu energiat või teen natuke tulehingamist ja jaksan jälle. Tegelikult me kasutame aeg ajalt ühekordseid ökomähkmeid ikka ka - külla minnes või õues jalutades. Aga ükskõik kumb neist parasjagu jalas on, potitamise märguanded toimuvad ikka ja näiteks mähkme sisse Jasper enam kakama ei soostugi.
Mulle väga meeldis Agne mõte, et laps kuuleb-näeb infot ka vanemate teadvusruumist ja automaatselt soovib vastata vanemate ootustele. Kui sul on mõte, et potitamine on midagi loomulikku, siis teab laps selle järgi käituda. Kui sinus on veendumus, et nii pisike ei oska oma vajadustest märku anda, vastab laps just sellele mõttele.
Platsentakapslid
“Sa tõesti kavatsed selle ära süüa?” päris üks tuttav minu käest suurisilmi. Ma ei ole taimetoitluse paduaktivist, kes teistele lihasöömise pärast epistlit lugema hakkaks, aga sel korral tekkis mul küll soov küsida, et kui sa suudad silmagi pilgutamata väikse lehmalapse sisse vitsutada, siis mismoodi su oma sisemus nii vastuvõetamatu olla saab? Pealegi ei näe platsenta söömine välja nagu veiseprae haukamine. Platsentat on võimalik pruukida mitmel eri moel ja minu meelest parim variant on komplekt, mida pakub Sukhdev Kaur - professionaalne platsentatöötleja (kujutage ette, et päriselt ongi selline amet olemas ja kui tänuväärne see on!). See sisaldab endas aurutatud platsentakapsleid, platsentaessentsi (toimib sarnaselt Bachi õieteraapiale), tinktuuri, homöopaatilisi terakesi ja smuutit (pluss veel mõned toredad lisaasjad, mille kohta saad rohkem Sukhdevi kodulehelt lugeda).
Keha on tark ja ei loo mitte midagi ilma eesmärgita. Platsenta toitev ja hoidev roll ei lõpe 9 kuuga. Ka veel aastaid peale sündi on tal nii naisele kui lapsele tervendust ja toetust pakkuda. Ei ole vaja mingeid kunstlik-keemilisi asju. Platsenta preparaadid suurendavad piima tootmist, aitavad kehal ja emakal terveneda, tõstavad energiataset ja meeleolu, ennetavad sünnitusjärgset depressiooni ja on turgutavad magamata öödeks. Mina kogesin omal nahal kuidas füüsiline taastumine sünnitusest võttis vaid loetud päevad, piim tuli kiirelt ja külluslikult, emotsioonid ei uperpallitanud ja energiat oli kuhjaga. Millal iganes lapsel mõni haigus tekkima peaks, siis platsentast tehtud homöopaatia terakesed taastavad harmoonia kiirelt. Meil endal pole neid veel tarvis läinud, aga olen tuttavatelt kuulnud kuidas kõrvavalud ja palavikud on minutitega nagu viuhti minema pühitud saanud. Nii et mina kiidan kümne käega platsenta toimet. Ja imetlen sügavas tänutundes Sukhdevi pühendunud tegutsemist. Vaid loetud tunnid peale sünnitust tõi ta mulle juba marjade-banaani-riisipiima smuuti, mille sisse oli blenderdatud ka väike tükk platsentat, millest maitses või tekstuuris küll midagi aru ei saanud. Mõned päevad hiljem saime juba purgi kapslitega, mis nägid välja sama tavapärased kui iga teine vitamiinikapsel apteegiriiulil. Tinktuurid ja essentsid - kõik kaunilt ja delikaatselt pakendatud. Loodus on kõige targem tohter ja kõigist imelistest toimeainetest selles pühas “Elupuus” saad rohkem lugeda siit.
Vahepeal on hallist hilissügisest saanud vargsi krõbistades ustpaotav talv. Jasper sirutab vanaema kootud villastes sokkides jalakesi ja mina tõmban kampsuniääred kõrgemale kurgu alla kokku. Lauanurgal seisab tihedas kirjas täiskritseldatud A4 paberileht kõikide tegemist vajavate asjadega: vastust ootavate meilide, kujundamisel olevate projektide ja valmiskirjutamist vajavate tekstidega. “Päev las jooksku omas rütmis”, kordan endale uuesti. Kõige rohkem õpetab Jasper mulle lahtilaskmist vajadusest midagi päeva lõpuks “valmis teha”. Kõik see kuhjuv nimekiri ootel asjadest, las ta hetkel jääb sinna lauanurgale! Sest praegu on universum kinkinud mulle selle pisikese ime, kelle ärkveloleku iga hetk on väärt rohkem kui miski muu, ootamas minu täielikku kohalolekut ja pühendumist. Aitäh, kallis Jasper, selle ja kõikide eelseisvate õppetundide eest!
Comments