Vaatan läbi akna viludas suvetuules võbelevaid puulehti ja taamal veel hommikuunes suikuvat merd. Õhus on kuulda sügise lähenevaid samme, aga pilved teda ei karda ja püsivad mõtlikult paigal. Köögilaual aurab kann kuuma vürtsiteega ja ahjus küpseb leib. Pisike Jasper magab lina sees mu rinnal magusat und ja mõtlen kui ilus see hetk on. Täna on üle väga pika aja esimene päev kui mul on mahti jälle kirjutada. See on nii hea tunne.
Jasper on selle maamuna õhku alles kaks kuud hinganud, aga tundub nagu oleks ta alati meie juures olnud - tema olemasolu on nii loomulik ja täiuslik justnagu heliseva kolmkõla kolmas noot. Ja tegelikult ongi ta meiega juba kauem koos, sest oma kehastumisplaanist hakkas ta meile mõlemale läbi unede ja nägemuste teada andma juba aasta enne päriselt loomist.
Emaks olemine on midagi kirjeldamatut. On nii suur au tutvustada neile pisikestele silmadele, kõrvadele, kätele ja jalgadele universumi kingitusi ja elu. Üheskoos avastada uusi häälevarjundeid tuule huigetes ja lainete loksumises ning värvide lustakat mängu maaslooklevatel lehtedel. Tervitada rõõmukilgetega pehmet kampsunikäist ja süveneda mõtlikult katusel kobistava varese kraaksatusse. Läbi Jasperi avastan ka ise kõiki väikseid ja imelisi igapäevaelu detaile aina uuesti. Kui kerge oleks elu, kui suudaksime ka täiskasvanuna hoida endas rõõmu neist lihtsatest asjadest ja ei mõtleks, planeeriks ja analüüsiks end hulluks! Lapsed tõesti on gurud. Kundalini joogas on esimesed 40 päeva peale sündi eriti püha aeg, mil pühendutakse üksteise tundmaõppimisele ja uue perevibratsiooni loomisele. Et emal ja isal oleks võimalik kogu tähelepanuga uuele ilmakodanikule keskenduda, paluvad jogiinid traditsiooniliselt endale appi sevadari. Seva tähendab isetut teenimist ja sevadar on keegi, kes soovib tulla ja aidata perekonda sel ajal igapäevatoimetustega nii et vastsed vanemad ei peaks oma pead vaevama toidu valmistamise, pesu pesemise ja koristamisega. Enne Jasperi sündi ei saanud ma pooltki aru sevadari(de) olemasoleku tõelisest tähtsusest. Alles nüüd mõistan kuidas uus elurütm tõesti alguses sisseelamist vajab ja milline õnnistus on kui võid täielikus rahus ja usalduses keskenduda pisikesele ilmaimele ja emaks-isaks kasvamisele selle asemel, et igapäevatoimetuste pärast pead vaevata. Kui ma mõned aastad tagasi teadliku raseduse õpetajate ja jooga-doula kursusel oma kalli kolumbialasest õe Guru Santiga esimest korda kohtusin, teadsin kohe, et soovin just teda oma doulaks - nii sünnitusele kui veidi pikemaks ajaks peale seda. Mõne inimesega lihtsalt on nii, et tunned kohe ära kui eelmistes eludes mingeid asju koos ajanud olete. Aga mul ei olnud isegi tarvis tema käest seda paluda (toetuse küsimine on minu jaoks ikka veel pusimist vajav õppetükk), sest Jasperi saabumisest kuuldes pakkus ta ise, et tuleks suurima rõõmuga 40 päevaks meile appi. Otsustasime siiski, et 2 nädalat on täiesti piisav ja nii saidki lennukipiletid ostetud.
Sünnitusega on nii, et plaane võid sa küll teha, aga selles protsessis on peale sinu veel teisigi otsustajaid. Jasper otsustas tulla poolteist nädalat varem kui me arvasime ja täitsa ootamatult. Nii ootamatult, et Guru Sant oli veel Saksamaal, kokkulepitud ämmaemand Ingrid teise sünnitaja juures ja tulevane issi purjeregatil võistlemas. Ja siis tuli Universum appi. Helistasin keset ööd oma kallile sünnitoetajast sõbrannale Karitale, kes koos ämmaemand Moonikaga meie poole teele asus. Kui uskumatu ja õnnistav on leida keset ööd ja ilma eelneva kokkuleppeta toetajad kodusünnitusele! Loetud tundide pärast kihutas praami ja autoga koju ka kallim. Ja seal me siis olime kõik koos, valmis vastu võtma imelist uut elu. Aga Jasperil oli teine plaan ja ta valis ilmale tulla ikkagi haiglas. Ma olen selle kogemuse eest talle väga tänulik, sest sain kogeda mõlemat - nii kodu kui haiglasünnitust ja mis veelgi olulisem - külluslikku toetust ja hoitust mõlemas kohas. Olles nüüd mõni kuu sünniprotsessil enda sees selgineda lasknud, tunnen ma väga eredalt, et Jasper soovis oma tulekuviisiga tervendada vanaema sünnituskogemust. Minu sünd oli küll ülev ja armastav, aga tolleaegse 36-aastase “puruvana” sünnitajana koges mu ema arstide poolt koletut halvakspanu, mis jättis hinge suure ja sügava haava. Aga nüüd tundub mulle, et tervendasime ja puhastasime Jasperiga koos selle aastakümnetetaguse kogemuse ära. Sünnitus tõesti on transformeeriv kogemus. Mul on tunne justkui oleksin kõikide maailma naistega nüüd veelgi sügavamalt seotud. Minevikus, olevikus ja tulevikus eksisteerivatega, lastega ja lasteta. Ja mõistan veelgi tugevamalt kuidas me tegelikult olemegi kõik üksteise õed, laetud lõpmatu võimega anda ja armastada. Mitte skeeme ja intriige pusivad rivaalid või konkurendid.
Sünnitusjärgsel perioodil on naisel taastumiseks vaja und ja täisväärtuslikku puhast toitu. Öeldakse, et kui naine ei võta endale 40 päeva peale sünnitust rahulikuks taastumiseks, võib see aega võtta aastaid. Ja oi kui mõnus on hoida beebiga sama reziimi - tukastada siis kui laps tukastab ja tühja kõhu või janu korral vaid hüüda oma soovist ja kogeda seda täitumas - kui sul on kõrval pühendunud sevadar ja imeline mees. Joogidel on spetsiaalsed toidud ja joogid esimeseks 40 päevaks, mis kõik kosutavad keha, tervendavad emakat ja stimuleerivad piima tootmist. Hea on nii selleks ajaks kui esimeseks kolmeks kuuks oma menüüst välja jätta kõik loomne ja gaase tekitav (ehk siis liha-kala-muna, piimatooted, kõik värsked puu- ja köögiviljad) ja oluline on süüa külluslikult head rasva: gheed, avokaadosid, kookospiima, mandli- ja seesamiõli jm). Ja menüü on sellele kõigele vaatamata ääretult külluslik, sest ayurvedas on tohutult just nendele nõudmistele vastavaid retsepte ning meie oma Piprapood on müüki võtnud ka kõige ennekuulmatumad vürtsid. Kui ma ükspäev mahti saan, siis kirjutan eraldi postituse sünnitusjärgsest toitumisest, sest see on hiiglama põnev ja väga vajalik teada. Jasperi tulekuga seotud toetusevoo küllus aga aina jätkus, sest Guru Santi tulekuni käisid meile värsket ja puhast joogatoitu toomas teised kallid õed: Sukhdev, Katipille ja Merilin. Kui soojendav on mõelda, et kõikide kiirete asjatoimetuste kõrval võtsid nad selle aja, et sööke vaaritada ja need meieni toimetada! Ja seda kõike ilma küsimata! Guru Santi saabudes lisandusid hõrkudele toitudele spetsiaalsed ayurveda massaazid nii et kohati tundsin ennast kui maailma harmooniliseimas ja hubaseimas spaas. Kõik see hoolitsus ja tähelepanu, pluss Sukhdevi valmistatud platsentapreparaadid (kirjutan neist eraldi järgmise postituse, sest see on ka väga oluline info :) toetasid meid kolme nii, et mitte hetkekski ei tekkinud “juhtmed koos” tunnet. Aitäh, armsad!!!
Joogide soovitus on võimalikult varsti peale sünnitust uuesti jalutuskäike tegema hakata ja beebiga on nii ehk naa hea värsket õhku võtta. Oleme õnnistatud mere- ja metsaäärse kodukandiga ja kui Jasper oli kolmepäevane, sidusime ta lina sisse ja hakkasime jalutamas käima. Turvaliselt kord emme kord issi rinnale seotuna harjus ta niiviisi läbi une lainete loksumise ja lehtede sahinaga, puuokste praksatuste ja teiste loodushäältega. Ja meie saime käsikäes jalutades nautida seda täiesti uutmoodi tunduvat maailma ja uue elu alguse esimest suve. Tänaseks, kui ma seda teksti siin lõpetan, tantsib väljas kogu oma pidurüüs juba sügis. Vahepeal on ahjus küpsenud ja ära söödud mitu leiba, naerdud ja nutetud. Jasper on kohe kolmekuune ja esimene valge täpp igeme sees kõdistab. Aga praegu on lõunauni lina sees nii magus, et ükski hammas seda õndsust segada ei saa. Vaatan seda imelist peakest enda rinnal puhkamas ja vaikselt nohisemas, poetan heldimuspisara ja potsatan musi vastu sulgsiidjaid juukseid. Elu on Armastus.
