Ma kirjutasin selle jutu kolm päeva tagasi. Tahaksin ma öelda. Tegelikult oli see kolm kuud tagasi ja vahepeal on omajagu asju juhtunud. Ilusaid ja imelisi ja igasuguseid. Aga nendest edaspidi. Sest nüüd ma lõpuks ikkagi tahan teiega jagada seda vaimustavat meditatsiooni ja hüüda kõigile, kel juhe koos või kokkujooksmise serval, et proovi seda! Päriselt ka!
Kui ma ühel järjekordsel lasteaiapäevahommikul istusin oma 2- ja 4-aastase putukaga trepil ja umbes täpselt kahekümnes kord oli üks neist kihistades kiskunud ära salli-mütsi-kindad, samal ajal kui proovisin teisele selili maas “kogu-maailm-on-minu-vastu” kutile selgeks teha kummikute eelist suveplätude ees, ja oli juba täiesti selge, et hommikusöögiks ei jõua neist jälle kumbki, tundsin kuidas kõik mu sees üheks suureks mustaks keeriseks kokku keeb. Põmmdi, tormasin ukse paukudes teise tuppa, pisarad voolamas ja emotsioonid möllava keerisena pimestamas. Ja kui mõned minutid hiljem olime kõik koos kaisus oma nutud ära nutnud, tunded lahti rääkinud ja vabandused ära vabandanud, võtsin enda sees vastu otsuse, et niimoodi enam ei saa.
Sest mina ja ainult mina vastutan oma olemise eest, oma tasakaalu eest ja oma suhete eest. Ja mul ei pruugi olla praeguses eluhetkes aega väga paljudeks asjadeks, aga igapäevaseks meditatsioonipraktikaks aja leidmine ei ole variant. See on vajadus. Et hoida enda sees rahu ja mõnusat kulgemist, aga eelkõige, et olla oma lastele selline ema nagu ma olla soovin. Sest järgmisel hetkel on pisikestest komandöridest sirgunud teismelised kindralid ja et kogu selles olemiste ja tundmiste pillerkaaris mitte lihtsalt ellu jääda vaid kooskasvamisest rõõmu tunda ja seda täielikult nautida, on vaja, et kõik mu keha-meele-hinge mehhanismid funkaks ja mind toetaks. Niisiis. Kui pupujukud sel hommikul lõpuks õnnelikult lasteaeda viidud said, istusin ma oma raamaturiiuli ette Yogi Bhajaniga aru pidama. Okei, ma ei arvanud, et ta kohe mataki 33-minutilise meditatsiooni mulle lajatab, aga täpselt nii selge äratundmine tabas mind Pittra kriyast silmi üle libistades. No ma ikka proovisin veel natuke lehitseda erinevaid 3- ja 11-minutilisi meditatsioone, aga tunnet tahtega välja ei võlu. Nii et usaldades juhatust, asusin selsamal hetkel 40-päevasele rännakule Pittra kriya seltsis. Ja oo mis imeline teekond see oli!
Pittra kriya koosneb kolmest osast, millest iga osa tuleb teha ei vähem ega rohkem kui 11 minutit. Ja need 33 minutit (või noh koos sisse- ja väljahäälestuste ja vahehingamistega läheb iga päev ikka pigem 40 minutit) peaksid lahustama sinu süsteemist igasuguse stressi ja tooma sind tagasi elujõulisesse vitaalsesse igapäevavoolamisse. Selles mõttes täpselt kümnesse saadetis. Sest just need kaks teemat on mu sees juba mõnda aega päevakorral olnud: totaalne väsimus (ja siin ei ole tegelikult vabandus see, et veel viimaseid päevi veeren oma kehas kahekesi ringi ja hormoonide möll ja kogu muu pidu) ja hommikused närv-läheb-mustaks seiklused kategoorilise kahese ja naljanutunina neljasega. Enne laste saamist muuseas arvasin, et olen ikka üsna zen ja neutraalne ja teadlikult oma emotsioone kogev-suunav inimene. Jah, naerukoht. Niisiis, kirjeldus vastas täpselt sellele, millele toetust vajasin. Aga mis veelgi imelisem, kogemus oli midagi täiesti pahvikslöövat. Ja ikka jälle uuesti nende iidsete õpetuste ees austust ja tänu loov.
Sest kui ma järgmisel hommikul istusin jälle sealsamas trepil, kaikus mu sees totaalne rahu. Mitte üks närv ka ei liikunud kui mõlemad möllasid “ei”-de ja “mina ise”-de tundemeres, kellaseier tiksus juba kahekümnendat ajaminutit ning oli selge, et hommikusöökidega on järjekordselt kööga.
Kolmandal päeval ühines 40-päevase teekonnaga ka Ats. Ja niimoodi sai sellest kaunis ühine ettevalmistus Dharma saabumiseks, sest alustades oli tema sünnitähtajani täpselt parajad 43 päeva aega. Aga et siis. Kuidas oli? Äge. Tohutult jõuduandev. Maandav. Ülendav. Rahustav. Ekstaatiline. Iga kord lõpetades kostitas mind meeletu energialaeng absoluutse rahu ja selguse kastmes. Maailm pandi justkui aegluup kaadrite peale, aga selles aegluses oli nii palju eredust ja teravust ja selget fookust. Jah, muidugi oli läbiminekuid. Esimesed kakskümmend päeva tundsin kuidas mu käed ei jaksa ja ei taha. Aga ma võtsin nende tahtmatuse hellalt embusesse ja jätkasin. Ja vahel ka mitte nii hellalt vaid hoopis viha või tüdimusega. Aga kõik need erinevad tunded said lõppude lõpuks märgatud ja neile piisavalt ruumi tehtud, sest ülejäänud kakskümmend päeva oli kätes kergus ja hinges helgus. Ja nomaeiteakuidasniion aga see rahu voolas tervesse päeva laiali. Pupujukudele said piirid pandud konkreetse nabapunktihäälega ilma ühtegi tundemöllutükikest sisse segamata ja sellest kokkuhoitud energia kandis ja avas end teistes palju loovamates ja otstarbekamates paikades. Ja noh. Üldsegi ei pea need olema lapsed, kes su punastele nupukestele nii osavalt vajutada oskavad eksole. Kui sa lihtsalt tunned, et tahad olla rohkem oma tunnete ja neutraalse meele peremees ja kasutada oma energiat kõrgemaks ja kaunimaks otstarbeks kui pelgalt nendele nupuvajutustele reageerimiseks, siis näed, siin allpool saad koos Atsiga seda meditatsiooni teha! Ja kui tunned selles midagi ära, siis tee 40 päeva järjest! Kallistan!
Comments